Kriteerium on liiga kõrge,mida ette kirjutatakse, tahtmised liiga suured, mida oodatakse ja arvamused,mis toetuvad juba esmamuljest...
Lasteaias ei komenteerinud, mis sukapüksid tal jalas on või milliste kingadega käib ... Olime sõbrad ja tundsime rõõmu, kui õhtul saime kiita et sõime kõik söögi ära ja anti kommigi.. Miks nüüd ei suuda mööda vaadata välimusest ja hindame liiga kiiresti esmase minuti järgi inimest? Ei suuda rõõmu tunda pisikeset kommist või ilmast,loast iseseisvalt tänavat ületada ja vabaajast...
Me unustame väikeste asjade nautimise ja elame kas liigses süsteemide rägastikus. Tahtes kõiges õnnestuda ja oleme liiga karmid iseendaga ning kõik ,mis süsteemid tagurpidi kisub, tõrjume pigem välja ...Me ei suuda riskida, kuna kardame põruda, haiget saada ja kaotada? Tänu sellele unustame nautida poolt lõbu ja heaolu.Kergem viis on eirata inimesi,kes teist on tugevamad. Unistades küll suurelt aga eitades seda reaalsususes.Harjume asjadega kiiresti ja ümber harjumist pigem pelgame kui kiidame heaks....
Ma ütleks et naudi ja riski ! Katseta niikaua kuni leiad endale sobiva varjandi, koge kogemusi, et võrrelda ... "Why should we be normal,when we can be CRAZY?"