Kõnni aga julgelt edasi,ära käi ringiratast!

  Aeg muudab meid...Kogemused muudavad meid, inimesed mõjutavad meid ja silmaring saab värvilisema ja teravama pildi.. Elu kasvatab,arendab,kohandab.. Jah ma armastan inimeste analüüsimist ja nende käitumistele ja tegudele seletusi mõelda! Jah, ma teen seda iseendaga ka!

   Seetõttu võin öelda, ma pold kunagi tüdruk,kes unistas uhketest kleitidest ja kontsadest, ma ei vaadanud ilusaid asju pilguga et ooo ma tahan endale midagi sellist, ehted ja kalliskivid olid mu jaoks kauged , liiga kauged.. Mul olid traksipüksid, millega sai edevalt mööda puid ronida, kastaneid loopida, onne ehitada jne....Ma ei pand seelikut selga, seletades teistele, et kui midagi peaks juhtuma, ei saakski jalaga panna, kuskile otsa ronida.. ühesõnaga liiga ebamugav et end vabalt tunda.... Kontsad olid kaunid aga arvasin et minujaoks kohmakad.. tõsi ma õppisin kontsadel enne tantsima ja siis käima ja kui selle olin selgeks saanud, siis toimus üks osaline  muutus, milleks olid kontsad ja nendega kaasnesid kleidid, kleidid, mis on suvel nüüd üks mu nõrkus... jah me muutume, sest kasvame vanusega paljudest asjadest välja.. Kivikesd ja sära täidavad igat eset ja löövad jalad nõrgaks!!..
   Kõigil olid iidolid, unistused, kuid ma ei mõistnud seda, ma nautisin lihtsalt olukorda ega saand aru miks panna totakalt oma sein kellegi pilte täis ja siis neist igalpool jahvatada.. Miks tahetakse olla kellegi moodi ja käia kellegi jälgedes ja unistada kellegi teise elust ? Mingihetk taipasin, et nii lahe, et inimestel on keegi kes motiveeriks, keegi keda alt üles vaadata...Mul pole seda olnud ega pole praegugi, kuid õppisin avaldama kiitusi, tänulikkust, avaldada arvamust, teise ande kohta Ma olen mina ise ja arvan et kõik peaksid olema rahul ja nautima enda elu,sest ainult nii on sul võimalus tunda tunnustust enda suhtes ja olles originaalne, mitte kellegi koopia...
  Kõik armastavad koeri ja/või  kasse... jah ma võtsin endale väikse jänese, kuna see tundus armas ja mõistsin pärast  et pole kodulooma pidaja.. koer on tore, kuid kartus ta vastu piisav, et mitte leida armastust...ja kass, tõsi, mus pole üldse kassiga sarnast iseloomu! Ma ei salli laiskust, ma pole pugeja, ja ei krjäunu millegi vajamiseks...Kuid miks ma olen hakanud imetlema tiigreid ? Jaa, nad on intelligentsed ja võivad olla metsikud, nad ei oota kui neile tuuakse, vaid murravad selle ise.. Nad on võimsad ja ilusad ühes.... Kõigil on- ma tahan ka ? Ma ei näind asjadel just mõtet, miks tahta sama, kui kõigil see on .. POle ju vaja, kõigil on, milleks mulle see ..
  Peab tunnistama et paljud arvamused elust toimuvast, paljud arvamused inimestest, paljud olukorrad on kui valgemas valguses, kogemused õpetasid, vanus arendas ja analüüsimine lõi lõpplahenduse!
   Jah aastad annavad meile niipalju juurde, et traksipükstega plika on armastama hakanud kõrgeid kontsasi ja õhulisi kleite, lummatud kividest ja armastab olla selles kõiges enda moodi! Tulnud teistmoodi  unistused,tulnud teadmised- mida tahan, kuidas tahan, millisena tahan ..Armastada täiuslikkust kogu küllusega  ja olla teadmisel et kõige õhulise taga on siiski see puuotsas roniv plika alles!!!Ärge olge kinni selles, mis oli, olge julged unistama, muutuma, enda ellu midagi uut laskma ja võtke vastu mitmekülgsust! Olgem avatud...

Müsteeriumiks võime nimetada inimeste käitumist.

  Iga inimene on kui uus lahendus, mille arusaamiseks ei tea kunagi kaua aega kulub ja kui huvitavaks või keeruliseks lahenduskäik võib kujuneda... Nagu matemaatika ülesanne.. Kunagi ei tea, kas õnnestub see ladusalt esimese korraga, teed kuskil vea, suudad selle leida ja parandada, suudad ülesande lahenduseni jõuda või lööd enne käega ja võtad uue lahenduskäigu.. Kas läheneda sellele sama valemiga, nagu eelmiselegi?....

  Erinevus tagab põnevuse, kõigil käitumisnormidel on seletus, müstika ja üllatused ei kustu iial, kuna niikaua kuni inimene ei oska endast aru saada, niikaua ei oska ta ka teisi mõista... Me kõik püüame seletada seda müstikat endale, vähesed kasutavad selleks sõnu, vähesed kasutavad soovidele ja tahetele õiget käitumist..Miks? Kas elu tasub keeruliseks teha? Kas tasub kurta,et keegi ei mõista, kui ise teed kõik selleks, et su käitumine jääb arusaamatuks? Kas tasub vinguda, et keegi ei hooli,kui ise tõrjud inimesi ja hammustada kui igal võimalikul viisil? Kas tasub hädaldada, kui lollid on inimesed, miks keegi ei õpi iseendal elu elama, kui oled üks nende seast? Miks käsid kõigil suureks kasvada, kui enda arengu pidama jätsid ? ...

Meie enese peegeldus teistele võib olla kui selge pilt või hägune mõistatus.. Kõik vaatame eri nurgaalt ja eri detaile.. üks sina, mitmes väljenduses!!

Sellest piisab, et jääda iseendaks...

Piisavalt enesekindel, et seista silmitsi olemasoluga,...piisavalt elujõuline et ületada igavust,...piisavalt ülbe, et tõrjuda ennasttäis idioote...piisavalt iseseisev et mitte alluda kellegile...piisavalt kaval, et jääda sulle arusaamatuks..piisavalt uudisimulik, et omada uusi väljavaateid...piisavalt õnnelik, et sind sellega nakatada...piisavalt hea, et hoida oma lähedasi.. piisavalt saatanlik, et su elu põrguks teha...piisavalt kannatlik,et su näägutamisest/virsemisest mööda vaadata...piisavalt ükskõikne, et su arvamusest mööda vaadata...piisavalt aus,et mitte kurnata end valedega... piisavalt hoolikas, et mitte kukkuda kuristikku... piisavalt tähelepanelik, et mõista su kahepalgelisust/karmat...piisavalt tark, et teada keda kuulata..sellest piisab!!!!

Ära kritiseeri,seda mida sa ei mõista! Sa ei ole iial käinud selle inimese kingades!

    Kui pahatihti me ei vaata tõele näkku.. Lendame teistele kaela ja süüdistame teisi, tunne kui meile tehakse koguaeg ülekohut?.. Inimesed, proovige kordki enda suhtumist kellessegi muuta ja näete, et asjad muutuvad teises suunas.. Vaadake ise endale näkku, kontrollige oma öeldud ja oma hääletooni ja näete, et teie endi probleemid on see mille üle kurdate ja kõik on ju alguse saanud teist endist! ..
   Ma võin elada draamakeskses ühiskonnas aga mitte mingil juhul draamalist elu... Ma olen enda ümber tõmmanud fantastilised inimesed, kes oma olemisega muudavad iga päeva säravaks... Ma olen kasvatanud oma iseloomu tugevaks, et iga elupõletaja, ajudeta kana ja muud kirju seltskond ei pea olema tere tuttavad! Olla koos inimestega, kes annavad näole naeratuse, säravad intelligentsusega ja naudivad lihtsalt olukorda on piisavalt väärtuslik, et mitte keskenduda vastupidisele...

  Mõned inimesed satuvad just õigel ajal su ellu.. Nad ei pruugigi ise arugi saada, kui palju mõni nende žest võis tähendada, mõni irooniline nali või karm tõele pühendatud ütlus.. Väikse ajaga võib suuta mõne inimese kiiremini omaks võtta, kui teist nelja aastaga. Miks see nii on ? Just kas sellel on vaja seletus leida, kui see kõik tekitab sus vaid heaolu ja sa tunned, et see on just see, mida praegu vaja!
 Naudi hetke, niikauaks kui seda on antud!

If i cared what people thought of me i wouldn't be me!

Mõnikord on emotsioonid rohkem väärt, kui su pangakonto number...Inimesed ei avalda oma emotsioone eriti,mis tegelt neis toimub.. Avaldavad need tunded, mis on negatiivsed ja viha tekitajad. Ma ei vaja teha ettekirjutusi,kritiseerida, viriseda su käitumise üle,niikaua kui sa ei tallu rajal, kus sa pole oodatud...Ma vaatan kaua asjadest mööda ja kui mulle ei meeldi,keeran algul selja ja lahkun, kuid need hetked kui sa mu teepeale risti ette hüppad, siis pead arvestama, et see oli sinu otsus,et sust üle trambiks...Ma lihtsalt ei salli lolle inimesi, kes kiruvad,virisevad ja kritiseerivad teisi, oletades et kõik on nendesugused... Mõnel on kohe sama lame jutt, kui nende rind, mis vajab arenemist... Otsivad probleemi ja raputavad ka vanadele teemadele vaid soola peale,  kuna nende elu muutub liiga teemavabaks... Ma ei ela sellejärgi, et kellegile meeldida ja meelejärgi tegutseda, mul on targemaid eesmärke.. Mul on kahju, kui olles ise patune, ei oska sa teisi usaldada ...