Looduse poolt ja vanast ajast on see juba toiminud, et kosja lähevad mehed, mitte naised. Juba poisikesena hakkavad nad naisi taga ajama ja õnge püüdma nagu tõeline kalalkäik, kus vaadatakse kas näkkab ja võrreldakse, kes parema ja kobedama endale saab. Naised seevastu on kas liiga lihtsameelsed ja langevad iga ettejuhtuva õnge otsa või piisavalt kavalad et mängida mehega. Iga naine tahab tunda end erilisena. Nad langevad õnge, kuna usuvad. Usuvad mida neile räägitakse ja loodavad leida armastust ning hoolivust justkui paremat elu. Neil puudub täielik enesekindlus endasuhtes ja neid inspireerib tunne olla kui üks ihaldusobjekt Siiski langevad nad taas ämbrisse, kus on teisigi ja sel hetkel on võitnud mees ja kaotanud naine taas oma osa oma väärikusest.
Naine, kes oskab mehi enda järele jooksma panna on tõeliselt imetlusvärne. Ta ei lange iga õnge otsa, vaid oskab süüa sealt söödu ära ja kaduda. Ta naudib seda justkui mängimist, mille juht saab ta ise olla.Tal ei lähe põlved nõrgaks iga jutupeale. Ta jätab mulje, et on peaaegu langemas aga seejärel kaob. See paneb aina enam mehi proovile ning paneb taas ja taas neid endajuurde tagasi tulema .
Iga mehele jääb meelde naine keda ta ei saanud ja seepärast käivadki paljud mehed kosjas ühe ja sama naisejuures. Olukord on just siis sellenaisekasuks pööratud ja enesekindlalt käib ta naeratava sammuga edas ja naudib elu. Samas kõrval olev naine vaatab pealt ja kirub enda ümbrisse langemist.
( Vahel saab koolitöödejaoks oma fantaasiat ka kasutada)
