Igas inglis on olemas saatan!

   Miks on raske leppida teise vigadega, teise erinevusega, teise olekuga? Miks on vaja otsida inimeses vigu ? Kas enda rahulolematuse ammendab teise vea olemasolu? Justkui ühe õnnetus on teise õnn? Kas pole mitte nii kui teisele auku kaevad ise sinna langed? Kas pole tõesti märganud,kuidas teisse suhtud saad pea sama tagasi ? Võinh klapib täpselt vanasõna nii nagu küla koerale,nii koer külale? Räägid kuidas ühes üks pahasti ning kuidas teises ikka asjad viltu on aga sa ise? Kuhu sa ise ennast paigutad? Enda käitumist? Miks peaksid teised arvestama sinu meeldimiste, tujude ja suhtumisega, kui teise juures sa seda teha ei suuda? Miks meil on enda peegelpilti nii raske näha? Miks inimesed keskenduvad sellele negatiivsusele suurema energiaga,kui positiivsusele mida ümbritseb palju rohkem? Miks tahetakse, et teine end muudab ja tantsiks tema pillijärgi, kuid ise vastastiku pilli löömine on täielikult välistatud? Ära isegi proovi luua liivalosse, kui oled vesi, kes hävitab teiste omi!

Jooksed rahutult teadmatuses....

    Üks,kaks, kolm ja neli .. Pisiasjad, mis paisuvad ajaga ning siis on keeristorm, mida ajad ise veel suuremaks, kuna viis,kuus ,seitse asja tulevad juurde ja pilvede vahelt paistvad päikesed on liiga kaugel, peidus...Püüad kiiri ja nende väheste najal edasi tormata, et keeristormi täielikusse haardesse ei satuks aga kui ta on sul nii lähedal tekib endalgi hirm. Hirm paneb taas su nõrkema ja tekitab närvipuntra.. Nii ongi tunne nagu jookseks üksi selle keeristormi eest ja teadmata kuhu, peaasi et selle haarde ei läheks...Olukord võib muutuda kiiresti võibolla põgenemise asemel lasta tormil mööduda ja siis on pärast rahulik ning parandad tormist tekkinud rikke aga samas on iseloom tugevam kui murduda, lootus siiski pääseda ja torm keerab pigem teises suunas!!  Sees kõik tormab aga väljast on energiat rahulikult naeratada, ma jaksan pikka maad joosta,enne kui täielikult ära väsin ning küll jõuab päike selle ajaga särama lüüa!