Parem, vasak, parem vasak, kuna iga mäe tipus on imeline vaade, mida peab nägema!

 

    Jõudsid mäe tippu ja nägid seda vapustavat vaadet. Naeratasid ja tundsid, et kõik on nii ilus, kuid siis tuli oodatumast tugevam tuul ja sul polnud tasakaalu enam püsti seista. Kukkusid ja kõrgelt. Ükshetk enam ei suutnud ükski oks sind päästa ja veeresid, veeresid muutkui allamäge. Polnud isegi enam jõudu, et päästa end kukkumisest. Järsult sulpsasid vette ja langesid põhjapoole.. kuni ükshetk taipasid et tuleb hakata ikkagi siplema et jõuda taaskord üles tagasi.
  Kui palju peab olema inimesel jaksu et rännata pidevalt üles ja allamäge?  Leidma motivatsiooni ja kõndima aina ülesmäge , teadmata kaua rännak kestab?kas iga järgnev kuristik on eelnevast sügavam? ....
   Miski pole kindel siin ilmas, ning miski pole püsiv. Aga miski pole ületamatu ega võimatu ning vale oleks kartusest taaskord kukkuda, jääda seisma. Mis iganes ka ei juhtuks,mis iganes ka juhtub.. sel on põhjus, mis järgmisel rännakul tasub ära...Iga kukkumine, iga valusam kukkumine on edaspidises elus su plaastriks!
  Osad inimesed keeravad mõndadel ristmikel teise suuna ja lahkuvad me elust, paratamatu... Osade inimestega võivad teed taaskord ristuda.. Nähes neid hoopis uues valguses ja hakates hoopis uut rolli su rännakul täitma. Aeg on parandand ka kõige sügavamad haavad ning andestanud ka kõige valusamad pisarad.