Saatus ja aeg võivad viia sind ükspäev tagasi lapsepõlve liivakasti...

   Elada ühiskonnas, kus inimesed ei oska kedagi usaldada, vahel lausa iseendagi usaldumine tundub nendi jaoks raske... Mõistetakse pidevalt hukka teiste käitumisi, kuid enesega peegliees ei julge keegi tõtt vaadata...Miski ei muutu enne, kui sa enesega tõtt ei vaata.. Kriteeriumid on viidud kõrgele teiste suhtes aga enese teostus piirduks tugitooli ja õllega või arvutitaga pideva komenteerimisega...Usaldamine on kui pea ees vette hüppamine, ning teadmatus kas võid hüpata vastu kivi ning kannatada eluaegse invaliidsuse all või pääsed suurepärase kogemusega .. kaotada pind jalgealt ning tunda vabadustunnet, tunnet et tahaks veel ja veel hüpata... Tunned, et tahaks juba hüpata, liigud aina äärele lähemale ja oled peaaegu hüppmas, kui astud sammu tagasi ... samamoodi nagu räägid ja ükshetk tuleb block ette, ega suuda rääkida... Siin tuleb mängu aeg.. Saatus..
   Ma tunnen nagu lõpetaks üht perioodi... tunne, et tahaks kogu maha tallatud mineviku üles kaevata ja lasta kõik selle nagu liivatera oma peovahelt tuulde...Aeg on teinud muutusi, minevik on õpetanud ja andnud kogemusi ja sündmuste läbielamised muutnud suhtumist,arvamusi... Saatus  mängib eri inimesi su ellu, kelle maailmavaade rikastab sind, kelle olemasolu toetab sind, kelle suhtumine annab energiat või kes lihtsalt toob esile veel avastamata külgi sus endas...Kõigel on oma aeg.. ka aeg mil rääkimata lood saavad päevavalgust ning enesepetmine ning asjade mahamatmine lõpu.. aeg kus ollakse valmis rääkima ning teistele end avama...Kasvõi võhivõõrale või täiesti sõltumata inimesele lihtsalt rääkida annab vabastava tunde...Inimestel ongi raske mõista üksteist, kuna minevikku ei taha keegi puutuda, mis tegelt mängib rolli meie olemisest ja käitumisviisidest..Ma leian, et kõigel on seletus, olgugi see kasvõi peidus lapsepõlve liivakastist...

 Sa ei saa enese eest varjata probleeme ja need käivad kui kummitused suga kaasas, millest tasub vabaneda enne, kui ise ükshetk neid kartma hakkad ega suuda öösel uinuda..vahel tasub probleemide matmise asemel, neid pigem tuulde lasta, sest lõpuks võib see mullahunnik saada sulle saatuslikuks ;)
Vahel tasuks enesega tõtt vaadata!!!

 

Miks ?

   Vahel tekib küsimus, kas niii raske on sul öelda see üks sõna.. AITÄH! .. Teed tööd, näed vaeva, kõik sujub, tulles alati vastu, aidates ja andes endas alati kõik võimalik aga mitte kuskilt pole kuulda Tubli, Aitäh,Sa teed hästi, seda mida teed jne....Kas tõesti peab siin ilmas ise küsima kiitusi ja vaid ise ennast kiitma! Kus peaks kuskilt tulema motivatsioon asju teha ja olla, kui isegi võites, kasu tuues ei suudeta leida paar head sõna?.. Kas tänulikkust on raske näidata või inimestel puudub see üldse?

 Miks nii raske on öelda inimestel häid sõnu, miks nii keeruline on avaldada arvamust ja oma soove? Miks pahatihti petame end ja kriitikat on kergem väljendada?  Miks me ei ütle, et tänane päev oli suurepärane? Miks ei täna inimesi, kes meid naerma ajavad? Miks ei maini inimestele, et meile meeldib nende seltskond? Miks lausume kõikke seda, mis tehakse valesti või mis ei sobi? Miks lausume, mis meile inimeses ei meeldi aga ei ütle neile, kui palju nad meile tegelt tähendavad ?

 Miks käib seljataga üks jutt ja kahekesi olles teine? Mida inimesed peaksid uskuma? Mida sa ise usud? Miks ei suudeta jääda oma arvamusele kindlaks ja seista selle eest? Miks käia läbi inimestega, keda ei sallita? Miks teha hea nägu pähe, kui ei meeldi ? Miks petta teisi ja iseennast?  Miks inimesed teevad oma elu keeruliseks ja veedavad aega inimestega, kes kulutavad energiat, ega oska hinnata ja väärtustada oma ümber olevat elu?

  Ma olen otsekohene ja aus aga kriitika ei tee sulle kunagi kahju..Ma ei varja, kui sa mulle ei meeldi ja mul sust ükskõik on.. .Ma olen koos inimestega, kellega tunnen end hästi ... . Ma tean, mis mulle meeldib ja ma oskan väljendada ja olla tänulik selleeest mida teen ja kes mu ümber on... Kui oled lausa mu usalduse ära teeninud, siis ei varja ka ma seda, et oled väärt inimene ja sinu elukäik läheb mulle korda.. kui oled mu usaldusel tallanud,võid tunda sõnnikuhunnikuid enda jalgeall...Ma hoian neid,kes on mu ümber, ning kes kive loobivad, loobivad neid vaid iseendale! ....

Vaata tõtt iseendaga ja ole ja tee seda mida hinnatakse! Ole nendega, kes oskavad sind hinnata! Olles aus ja tänulik, koged seda vastugi!

Mäng, kus on kired aga ununevad tunded

 Lihtsalt väikene mäng, mis kiskus põnevamaks kui oleks oodanud, pikemaks kui oleks arvanud ..  Kas mäng lõppeb sõbralikult või ei suuda lõpetada ja satud hasarti? Justkui reegliteta ja ettekirjutusteta aga kas selline mäng saab toimida, kus puuduvad reeglid? Või see asja nii huvitavaks teebki?...Mõlemale meeldib mängida aga kas see suudab jääda lihtsalt meeldivuse tasandile või mängib üks teise mingilhetkel üle ? Tahaksid aina edasi mängida ja sellest veel põnevama mängu teha aga kartus, et äkki mingi ajapärast avastad et oled sõltuvuses...kas lõpetada enne,kui tunded mängu tulevad või mängida sel õhukesel jääl edasi,lootes mitte sisse kukkuda..See mäng on uudne,ning põnevust tekitav,libedal jääl mängides,kas suudad tasakaalu säilitada?ja samalajal õhkusel jääl mängides suudad jääda pinnale püsima? Ohtlikus,keelatus,teadmatus,põnevus,katsetamisjanu,nauding panevad inimesi mängima..