Ühed sandaalid ei sobi iga ilmaga käimiseks või igalepoole minemiseks!

  Tunned, kuidas pind jalgeall on vahel nii ebakindel. Tunned, kuidas sind tabab rahutus ja tasakaalu leidmine mõnel hetkel nii raskustatud. Kas tõesti mugavus ja kindlustunne hoiab meid vaid kahe jalaga maapeal ja  tagab tasakaalu?

Inimene on oma harjumuste ohver! Kes tahaks endale tunnistada, et need mitu aastat vanad sandaalid, millel tald neli korda kinni liimitud ja mitu korda üle värvitud-neist peaks loobuma. Nende elu on nähtud ja oleks viimane aeg prügimäe poole saata aga alateadvus paneb need ikka ilusti riiulile tagasi. Proovi aga leida endale  uusi ja samahäid.. Me anname uute kingadega enne alla, kui neid sisse jõuame käia ja võtame vana taaskord kasutusse! Ja kui need mingi valemiga on ära visatud, siis nutame ikka oma kingi taga ja kirume uusi, mis tegelt on juba sama mugavaks muutunud aga näevad kordades paremad välja!

Me ei suuda loobuda, me ei suuda lasta lahti,me oleme muutunud harjumuste ja mugavuse ohvriks. Pettes vaid iseennast, et see etap on läbi ja tuleb edasi minna!

Ma võin tunnistada, et ma ei last lahti asjadest, ei võtt vastu kiireid muutusi, hoidsin kinni kõigest, mis oli kindel ja see hetk, kus pidin sukelduma peaees teadmatus kohas oli kui hoop iseenda avastamiseks. Hetk, kus ma enam ei teadnud, mida toob homne päev, oli hetk, mis lõi välja hoopis uued küljed. Süsteeme tuli hakata muutma ja kohandama vastavalt olukorrale. Ettekirjutatud reeglid lõppesid ja algas etap, kus peaks ise kirjutama reegleid aga enne, peaks õppima avastama ennast ja taipama, mis reeglid just sulle sobiksid.



  Me ei tea, kuhu me läheme, kuhu me jõuame? Kuid põhiline on siiski minna ja vaid läbi selle leiame iseenda ja koha kuhu kuulume! Õpime aru saama milliste sandaalidega käia ja millised reeglid on just meie omad! Õpi kuulama sisemist mina, ära ole harjumuste ohver, sest nö ühtede sandaalidega ei saagi iga ilmaga käia ja ei sobi igalpool käimiseks! Teiste kirjutatud reeglid ei ole sinule! Peaksid mõistma, et teiste ärakäidud tuhvlid ei tekita sinu jalas mugavust ja tahet nendega rööbata...Õpi kukkuma, sest nii avastad, kui tugevaks sind iga püstitõusmine teeb! Õpi eksima, sest nii avastad, mis on vale sinujaoks, ning enda ümber õiged inimesed, kes su eksimisest üle on! Mine jookse aga edasi ,kuni taipad kel on sinuga sama rütm!

Mugavus ei kesta kunagi lõpmatuseni, mida kauem sa viivitad, seda raskem on pärast!

Ta kardab tundeid ja seetõtu blockeerib need esimesel võimalusel!

 Ta kardab! Ta kardab tundeid, kuna need on võõrad. Kardab, et neile ei vastata. Kardab uuesti haiget saamist. Hirmutav on see, kui vaba ja õnnelik võib ta olla. Kardab, kuidas ükshetk võib see kõik  kaduda ja muutuda minevikuks. Ei julge edasi liikuda, sest praegunegi on hea aga ta näeb, et see võib muutuda paremaks, kuid teadmata on mida tunneb teine?
  Kas hirm hoiab meid tagasi? Kas me ei suuda end minevikust lahti lasta? Kas harjumus üksiolemisest takistab julgust proovida? Või harjumus igatsusest kellegi teise vastu takistab edasi liikuda? Risk kaotada tundub liiga suur, et järgmist sammu astuda?
  Ta toob naeratuse sulle näole, ta muudab su päeva kergemaks ja raskel hetkel tunned et vajad ta kallistusi, kuid ei julge seda kõike küsida? Sa poleks kunagi arvanud, et inimene, kes su kõrval on olnud, kui tuttav või hea sõber võiks olla ka midagi enamat? Sa ei oska seda pilti täpselt näha, kuna oled alati näinud sõpra ja sõpra keda ei julgeks kaotada? Oled loonud iseendajaoks mingid piirid, millest oleks vale üle hüpata, kuid tahtmine oleks? Salamisi näed juba teist pilti aga veel iseendale ei taha seda tunnistada? Lihtsalt tiksud vooluga kaasa ja ei saa enam aru kas asi vaid meelepettes?
 

 Aeg annab omad seletused asjadele ja saatus mängib välja täpselt need kaardid nagu nad olema peaksid. Lase endal otsustada tunnete põhjal, mis hetkel tunduvad õiged. Sa ei saa ühelegi küsimusele enne vastust , kui sa ei riskiks! Tegeled vaid enesepiinamisega, kui hoiad end mineviku arusaamades kinni! Mine ja naudi oma aega just nendega, kes sinule panustavad, kes annavad sulle jõudu, motivatsiooni ja usuvad sinusse! Ole aus enda ja teiste vastu ning lase end vabaks, vaid nii saad kogeda rahulolu õnnelikkusest.








Me kõik väärime armastust, rahulolu, rõõmu ja õnne! Ärge keelake endale lähedust, mis lööb teie silmad särama!
"Life is too short to worry about stupid things.Have Fun Fall in Love. Regret nothing,and dont let people bring you down."
"Someday,someone might come into yor life and love you the way you have always wanted"
"Love- is not about how much you say I Love You, but how much you prove that it`s true!"

Sa ei pea üksi paadiga sõitma ega iseeda isekusse uppuma, lase elul end õpetada!

    Maailm on väike, inimesi ja arvamusi selles väikses maailmas on müstiliselt... Ühe reaalsus on teise jaoks utoopia, ühe õnn on teise õnnetus...Inimesed usuvad rohkem kõrvadega, kui silmadega, inimesed tegutsevad rohkem teiste arvamuste järgi, kui iseenda tunnete järgi ... Mõistmatu, miks keelatakse iseendale niipalju head, kardetakse endale ligi lasta õnne, kuna see on muutunud võõraks?
  Sa oled õnnelik, kuid ei suuda valida õnne ja ohverdad end ebaõnnele, oled kui mineviku vang, rutiinis ja harjumustes kinni ... Sa ei suuda lasta vabaks minevikust, kuna kõik oli alguses hea ning ilus, mis võttis aastatega totaalse pöörde ja lootus mis sureb viimasena hoiab vaid seda suhet koos...Kõik,, mida me täna armastame- sellest saab ükshetk minevik, nautigem seda niipalju kui võimalik.... Lasta lahti inimesest, kes oli usaldusväärne on niivõrd keeruline?...Kardetakse haiget saada? Kardetakse üksindust? Kardetakse iseennast? Kardetakse uudsust? Kardetakse elu võlusi?


  Rutiin, harjumused, tavad - saavad inimestele kergesti omaks, millest ei osata lahkuda... Lahkuda ja lahti lasta sellest, mis aastatega muutuvad isegi vastuvõtmatuks... Inimesed muutuvad ajas ja vähesed suudavad ühises paadis lõpuni sõita... Aeg teeb uued rajad, muudab meid ja toob su teele uusi inimesi.. Just selleks, et avastaksid taas iseennast, endas uusi külgi..
   Me kõik võime olla uppuvas paadis, kuid laskem end aidata ja astuge kasvõi uude paati.. Isekus võib teid vaid tappa...Hirm ja kartus vallutavad mõistuse ja uputad iseennast probleemidesse, kurbusesse, masendusse..
 MInevik on see, kust said õppetunni, Tulevik on see, kus seda õppetundi kasutada ja Olevik on see,kus tuleb iga hetke nautida ja mitte alla anda!



  Sa väärid õnne- sõida vaid selles paadis, kus tunned edasiminekut, kus tunned rahulolu, kus tunned energiat.. Ära keela iseendale asju, mis loovad naeratuse :)

 Ma olen mina ise, ma ajan oma asja, ma ei aja inimesi taga, sest tean, et kes on määratud mu ellu tulevad sinna ja kes jäävad minuga ühisesse paati ei lõpeta aerutamist :) Õpi elama oma elu ja lubama endale vajalikuid rahuloluks, ning siis taipad, kui ilusaks võib iga päev muutuda :)

Kõik on hästi, kõik on hea!!

 Hetk, mil tunned, et sind ei ole enam vaja ja sinu osa on tehtud, on hetk, mil lahkuda.. Miski ei motiveeri, kuna sinu pingutusi ei märgata ja sinu tegemistes soovitakse alati suuremat panust.. Soovitakse, et just sina teeksid nii -naa aga see ei käi kokku su eluvaatega ja käsitakse teha valik, mitte ei leita kuldne kesktee.. Soovitakse, et kõik oleksid motiveeritud aga ise lasid sellel kaduda, kuna ei suudeta näha oma käitumismustrit vaid keskendutakse oma soovidele, ning kui keegi neid ei järgi ongi asjad pahasti.. Sina oled paha, kes julged avaldada oma arvamust, mis erineb.. Sina oled halb, kuna sinu valikud ei ole meeltmööda... Raske see ühiskond, kui ei mõisteta, et kõigel on kaks poolt... EI suudeta näha teist otsa ja põhjuseid... Süüdistada ja loobuda vastutusest ongi paljude kuldseks teeks...
  Ma ei vaja keskkonda, kus mind ei vajata.. Ma ei vaja inimesi, kes ei oska hinnata olemas olevat.. Ma hoidun inimestest, kellel puudub tänutunne... Ma ei salli inimesi, kes võtavad elus kõike võistlusena ning kaotades vaid süüdistavad teisi...
 Elu ei ole võistlus, vaid tasakaalustatud andmisele ja võtmisele.. Kaotajaks jääd sina, kes ei oska arvestada, kes ei oska näha, kes ei oska kuulata... Ning selles võid vaid iseennast süüdistada.. Mõnikord tuleb eneseuhkus maha suruda, mõnikord võiks proovida ise lahendus leida ja mõnikord oleks aus vestlus parimaks lahenduseks ...

Ma ei muretse, sest inimesed näevad pahatihti vaid seda, mida soovivad näha... Ma ei probleemitse, kuna mul on oskus õppida,näha,kuulata ...



 

Elad korra, ela seda juba hästi!

 Tunned, et oled kokku jooksnud ja ükshetk taipad, et hallo, need pole ju minu probleemid, millesse mähitud oled... Mõistmine, et kui inimesed tahavad elada vales ja draamades on see nende endi mure.. Ületada isegi seebiooperi draamad-wow, see on juba tase!!!...Vahel peadki keerama selja ja lihtsalt lahkuma, sirgelt ja enesekindlalt ning pole mõtet tagasi vaadata..
Saad aru, et su enese peavalud on tekitatud teiste vihast üksteise vastu, teiste valedest ja kuna hoolid inimestest siis elad 100%-liselt seda kõike läbi... Aga hetk, kus tunned,et inimesed on sama lollid, kui lauajalad ega mõista midagi- siis polegi midagi teha! Räägitakse üht aga tegutsetakse vastupidiselt! Inimesed peaksid mõlema sellele mida võib nende ütlused või teod teisele tähendada aga mõeldakse iseendale - egoistlikus maailmas elades võibki tekkida tunne, et arusaamine ja mõistmine on kadunud ....

   Ma armastan ausust ja eelkõige teen seda enesevastu... Kergenduse annab hetk, kui avaldad oma tunded hetkel, mil oled enesekindel selles, isegi kui see ei pruugi midagi muuta aga vähemalt oled kasutanud võimalust.. Ma hindan inimesi, kes haaravad võimalustest, kes mõtlevad oma tegude üle või kes õpivad oma vigadest... Inimesed, kes hoolivad ja tunnustavad seda, mida keegi neile tähendab...Ma ei keera kergelt selga, ma ei avalda kergelt tundeid aga hetk, mil see juhtub- olen ma saavutanud enesega kindla seisukoha, kuna eluga peab minema edasi ja paigalpüsimine pole minujaoks! Igaüks teeb ise omad otsused ja neid ei saa hukka mõista- lihtsalt ei tasu kurta, kui oled valinud tee, kus tahad minna läbi sõnniku, mitte läbi lilleaia...
  Ma armastan inimesi,kes kasutavad oma pead mõtlemiseks, kõrvu kuulmiseks ja suud aususeks, südant armastuseks ja hoolivuseks ning kellel süsteemid sassis siis egoistlik oleks oodata, et teised neile seda pakuks :)

 Minu valik on minu otsustada ja minu vastutada- samamoodi on sinu valik sinu otsused ja sinu elada...

Inimesed ? Te ajate naerma ...

   Inimesed ??
Hämmastav on vaadata, kuidas lastakse endaga manipuleerida.. Jääte isegi uskuma juttu, mis ei tundu mingi valemiga loogiline? Usute lõpuks võõrast rohkem, kui enda inimest..Kaotate enda seisukohad ja asendate need, kellegi teise viha ja kättemaksuga.. Kaotate enda arvamused ja asendate need kellegi teise omaga? ABSURDNE
  Inimestes on uskumatult palju kättemaksu iha, viha, masendust ja armukadedust.. Just armekadedus on asi, mis paneb tegutsema seletamatuid asju ...
  Naised? Mehes?.. Kas Teile vahel ei tundu ülepakutud Teie armukadedushood? Proovige kordki end kõrvalt vaadata ja mõelda, et mille tõttu oma kaaslasele kaela lendate või keelate? Kas Te ise samamoodi juhuslikultei käitu ja ei nõua veel, et Teid mõistekse ja ei saa aru, kui teine armukadedaks muutub?  Kas ei tundu absurdne, minna ähvardama teist naist/meest ja võttes eesmärgiks talle kümme küünt kõrri lüüa? Minujaoks on see juba puhas huumor... Mees ei tohi likeda pilte facebookis.Naine ei tohi endast pilte üles lisada jne.Ausalt eemalduge sellest elust, kui see tülisi vaid tekitab.. Tekitate tüli, kui mees läheb meestega välja aga keegi neljas sõber võttis mingi sõbranna kaasa..Naine ei tohiks üldse välja minna üksi jne...Kõik eelnevad naised mehe elus tuleb intriigidega välja süüa ja kindlasti oma armukadedust purjus peaga minna lahendama.. Lahendama nö eks naisega, kes on ammu sellest mängust väljas ja keda tõmbate ise mängu tagasi, kuna Te ei lase tal eluga edasi minna...Ja kõik mehed naise elus tuleks väikse rusikahoobiga eemaldada...
  Armukadedus on asi, millel pole rohtu, millel pole seletusi ja mille taga on vaid intriigid, probleemid ja mured..

  Inimesed uskuge rohkem endasse, minge ise eluga edasi ja laskem seda ka teistel teha? Kas tõesti naudite elamist probleemiderägastikus? Ma ausalt naeran Teie armukadeduste peale, sest see on nii absurdne.. Samuti Teie, kes lasete endaga manipuleerida ja langete valede ohvriks, usute kõike ja südamest, mida teile räägitakse... Ühe jaoks ingel, teise jaoks saatan..
 
 Ausalt kullakesed- mõelge ja analüüsige vähegigi oma käitumist või fantaasiat, oma ütlusi ja oma uskumusi...

Üks raske moment või pöörduda minutitega, kuid see kõik on sinu valik!

   Wow, inimesed kas annavad sulle üüratult energiat või röövivad selle täielikult... Praegu kokku puutuda erinevate kollektiividega, kes võtavad su väikse ajaga nii omaks ja hoiavad on imeline tunne, tunne, mida võiks igaüks kogeda ... Kogeda tunnustamist ja hoidmist. Isegi olles seltskonnas, kus on vene rahvus ja taibata, kui mõnus aura ümbritseb ühtekuuluvuses... Isegi see, kuidas võivad võtta oma seltskonda nii vabalt inimese, kes ei saa hõisata võõrkeelega aga abivalmisus,sõbralikus,hoidmine on lihtsalt märkimisväärne... Mõnikord on raske uskuda, kuidas elu viib sind kokku niivõrd fantastiliste inimestega..
  Vahel tekibki küsimus,kuidas mõned oleks kui mustas augus, kõik inimesed on kui saatanast ja räägivad ebaõiglusest.. Räägivad kuidas nad komistavad vaid valede inimeste otsa... Tahaks küsida, miks ei lahku? miks ei lähe otsima kohta kus tunneks end hästi? Kohta, kus tunneks end vabalt, vajalikuna?
 Samuti pole ma kunagi mõistnud suhteid, kus on riiud,tülid,karjumised pea igapäevaselt või ülepäeva? Milleks? Kus on teie probleem? Eriti probleemne tundub see siis, kui inimene ütleb, et see on tavaline? Ausalt või ? Kaklemine, riidlemine, ülekohus - need ei ole asjad millega peaks inimene harjuma?
 Ärge harjuge sellega, mis imeb teid energiast tühjaks! Ärge harjuge eluga mis masendab ja kustutab sära silmist.. Kunagi pole hilja alustada otsast? Ärge olge koos inimestega, kes on kui kaanid,vampiirid, saatanad! Me kõik elame läbi päevi, kus tahaks teki üle pea tõmmata ja magada kolm päeva ning ärgates tunda, et kõik on taas korras aga ilmne on see, et kui sa ise selleheaks idagi korda ei saada, ei muutu olukord....
 Võta kätte, mine otsi koht, kus tunned rahulolu! Mine õpi seda, mis motiveerib! Mine tööta seal, kus ka vabal päeval on raske lahkuda! Leia need inimesed, kes hoolivad! Elu ei ole keeruline, kui sa seda keeruliseks ei aja!
 Püsige muhedad,musid teile päikselisse päeva!