Olles realistlikud taipame, et me ei saa üksi hakkama. Inimene vajab enda ümber teisi persoone, lähedust,hoolivust, armastust. Mõnikord ei pruugigi taibata, et tõrjume ise teisi endast kaugemale, kuna just see otsust et üksi olles on kõige kindlam,ning nii ei teki reetmist,valetamist ega muid käki keeramisi. See kõik on osa elust. Reetmiseta ei tunne ära usaldust. Valetamiseta ei tunneks ära ausust.
  Arvamus,et üksi saadakse kõigest üle ja alati oleme meie need kellele tehakse liiga. Miks mõndadel hetkedel kaotame pea ja ei suuda panna end teise olukorda, mõista teise seisukohti. Sa alati soovid, et sind mõistetakse aga miks sa ei püüa seljuhul teisi mõista? Soovid, et sind armastatakse aga miks sa ei armasta teist? Loodad, et just õnn langeb sulle sülle aga ise hoiad käed ristis kõhul... Me põlvkond on liiga egoistlikuses ja iseseisvunud maailmas üles kasvanud. Kõigepealt näeme ennast, enda muresid,valusid ja hädasi, mille järgi kõikpeaks hoidma kätte,hoolitsema ja aitama aga millal näeme teise seisukohti? Millal leiame aja teisel käe hoidmiseks ?

   Sa saad täpselt niipalju kui annad.. Suga juhtub just see, mida väärid .. Siin ilmas naljalt põhjuseta midagi ei juhtu!

Kõik pöörleb,kõik tiirleb ...

  Kõik oli sihipäraselt välja mõeldud. Tegemised, arvamused, nägemused .... Ja siis üks hetk, kogu maailm keerati peapeale... Mõistus kadus, isegi endaga enam läbi ei saanud.. ei teagi kas olles endapeale pahane või kartes midagi ? Kartes anda võimalust ja tallutakse su südamel nagu eelmistel kordadel või kartes ennast, kuna otsustusvõime kadus totaalselt.. Ta paneb tegema hulljulgeid tegusi, paneb sind proovile, aitab sul särada.. Kohati liiga hea et tõsi olla? Tahad aga kontrollid... Naudid aga kardad ...  Ta röövis su pohhuistlikuse kinkides aksepteerimise teineteise suhtes, ...

 Asi on õige, kui mõistus keerleb ja pöörleb küsimuste, tunnete ja arusaamatu ümber.. Kõigile küsimustele ei peagi vastust leidma ja kõikke ei saa seletada, naudi ja tunne seda endas :)

Mõnikord on raske vaadata mööda su sõnadest...

  Ma mõnikord kohe ei suuda mõista, kuidas sa suudad vaid paar lauset öeldes, kõik ära rikkuda.. Terve päev on lihtsalt ideaalne, kõik õnnestub ,usku, õnne on mõnuga .. Tunned, et läheb kohe kõik hästi ja siis jagan seda sinuga ning kõik.. Kõik lootused on purustatud, kõik on valesti.. Sa peaksid just andma mulle jõudu, usku ja tahet, toetama aga mitte kuskilt pole seda tunda.. mitte kuskilt ..  Mõnikord ma vabandan su käitumise välja, et sul on mingi periood peal aga kaua sul neid perioode olla saab.. Sa pead mõistma, et inimesed erinevad, nende uskumused erinevad, väljavaated aga mida teed sina ? Just sinu vaated ja sinu teadmised on justkui kuld aga seepeale küsiks, palju oled sa saavutanud oma uskumuste, tõekspidamistega? Ärge tehke maha teise väljavaateid, kustutage usku millessegi, sest mis annab sulle teise hävitamine ? Teda toetades, teed sa palju rohkem kasu, kui teda muutes ... Laske inimesel olla, kes ta soovib, ...