Kui miski ei tundu tõena, siis pole mõtet seda aksepteerida

 Tahtsin aga, oleks aga jne... Kui palju te kuulete neid lauseid enda päevas? Rohkem, kui oleks tahtnud?  Sõnad, mis jäävad ilma tegudeta, sõnad, millel tegelt polegi tähtsust, ega mingisugust tähendust. On kordi, kus lihtsalt ei jaksa enam neid kuulata. Ükskõik kui palju kodi ka neile ei naerataks ja ütleks muidugi, muidugi  ei ole need isegi lohutavad! Need käivad vaid puhta loba alla!

 Vot neid on väha, kes peavad oma sõnadest kinni ilma vabandusi leidmast! Kuid vähemalt niikaua tunduvad nad tõelisenatena, kui teised nende kõrval on muutunud kui väikseks liivateraks!

 Nagu kunagi üks kuulus professor oli teinud oma loengus. Võttes välja suure klaaspurgi ja täitnud selle suurte kividega ning seejärel küsinud oma õpilalastelt,kas purk on täis? vastasid kõik jaatavalt. Seejärel võtnud professor välja kotist väiksemad kivid ja toppinud need suurtemate kivide vahele, ning küsinud uuesti kas purk on täis? Õpilased vastanud jaatavalt. Pärast seda võttis ta kotist liivakotikese ja valas selle kivide vahele, mille peale küsis professor kas purk on nüüd täis? Millepeale õpilased taaskord nõustusid. Siis võtnud professor purgist ära suured kivid ja väikesed kivid ja purk täitus vaid liivaga ning siis lausunud. Ärge unustage, kui täidate purgi liivaga ei ole seal ruumi suurtemate ja väiksemate kivide jaoks. Justnagu eluski. Kui täidate elu väikeste ja mõttetute asjadega ei ole teil ruumi seal suurte ja oluliste asjadele. Mõelgem alati sellele, mis teeb teie elu kvaliteetseks ja jälgige seda, sest väikeste asjadejaoks on alati ruumi....

Ühesõnaga tehke ja tegutsega samalajal kui te seda mõttetut loba ajate, kuna võite muutuda ka vaid väikseks liivateraks ...