No ükshetk käib klõks ja oled kui murdunud oks- tundetu,kadunud,jõuetu ja eemal kõigest! Seisund, kus tekib vastuseta küsimusi üksteise järel. Tead, et iga tunneli lõpus on valgus ja kõik möödub. Tahaksid suuta naeratada, tunda rõõmu aga see tundub võlts, tahaksid positiivsust aga seda justkui pole, tahaks lüüa käega aga peas mõlgub et sa oled tugev,vb küll rohkem haavatav!
  Vahel on tunne, et elu röövib kõikke seda mida armastan, kogu kirge, kõikke mis mu tahet üleval hoiab, lõõgastab, kõikke mis aitab jalul seista ja naeratada.  Lihtsalt võtab ja jätab tühjuse. Elu naudib kui tühajde lünkade tekitamist aga ta teagu, et ma ei anna alla. Ma võin murduda aga tahet on mul rohkem...
  Iga taksitus, raskus,pettumus, kaotus õpetab!