Keegi polegi ideaalne ja väär oleks seda otsida. Me teeme vigu. Ma ei sõnastaks endajaoks et jaa olen teinud elus vigu vms, ma lausuks on olukordi, mis oleks võinud olematud olla! Siiski on fakt see et aega ei saa tagasi pöörata aga peame oskama edaspidi targemad olema! Kas ennast vihata oleks õigem? Ma ei usu aga samas nagu ei oska muud teha! Haletsemist ma ei kannata, sest ma oskan seda endale ise piisavalt pakkuda ja teiste silmis on see väga vastuvõetamatu, ühesõnaga  iseendaga olen pahanduses ja ise pean selle olukorra endale ära seedima? Pole aimugi mida ma tegelt tunnen , hapnik ja jõud on otsas ja kadunud justkui teadmatusse ...