Kõnni aga julgelt edasi,ära käi ringiratast!

  Aeg muudab meid...Kogemused muudavad meid, inimesed mõjutavad meid ja silmaring saab värvilisema ja teravama pildi.. Elu kasvatab,arendab,kohandab.. Jah ma armastan inimeste analüüsimist ja nende käitumistele ja tegudele seletusi mõelda! Jah, ma teen seda iseendaga ka!

   Seetõttu võin öelda, ma pold kunagi tüdruk,kes unistas uhketest kleitidest ja kontsadest, ma ei vaadanud ilusaid asju pilguga et ooo ma tahan endale midagi sellist, ehted ja kalliskivid olid mu jaoks kauged , liiga kauged.. Mul olid traksipüksid, millega sai edevalt mööda puid ronida, kastaneid loopida, onne ehitada jne....Ma ei pand seelikut selga, seletades teistele, et kui midagi peaks juhtuma, ei saakski jalaga panna, kuskile otsa ronida.. ühesõnaga liiga ebamugav et end vabalt tunda.... Kontsad olid kaunid aga arvasin et minujaoks kohmakad.. tõsi ma õppisin kontsadel enne tantsima ja siis käima ja kui selle olin selgeks saanud, siis toimus üks osaline  muutus, milleks olid kontsad ja nendega kaasnesid kleidid, kleidid, mis on suvel nüüd üks mu nõrkus... jah me muutume, sest kasvame vanusega paljudest asjadest välja.. Kivikesd ja sära täidavad igat eset ja löövad jalad nõrgaks!!..
   Kõigil olid iidolid, unistused, kuid ma ei mõistnud seda, ma nautisin lihtsalt olukorda ega saand aru miks panna totakalt oma sein kellegi pilte täis ja siis neist igalpool jahvatada.. Miks tahetakse olla kellegi moodi ja käia kellegi jälgedes ja unistada kellegi teise elust ? Mingihetk taipasin, et nii lahe, et inimestel on keegi kes motiveeriks, keegi keda alt üles vaadata...Mul pole seda olnud ega pole praegugi, kuid õppisin avaldama kiitusi, tänulikkust, avaldada arvamust, teise ande kohta Ma olen mina ise ja arvan et kõik peaksid olema rahul ja nautima enda elu,sest ainult nii on sul võimalus tunda tunnustust enda suhtes ja olles originaalne, mitte kellegi koopia...
  Kõik armastavad koeri ja/või  kasse... jah ma võtsin endale väikse jänese, kuna see tundus armas ja mõistsin pärast  et pole kodulooma pidaja.. koer on tore, kuid kartus ta vastu piisav, et mitte leida armastust...ja kass, tõsi, mus pole üldse kassiga sarnast iseloomu! Ma ei salli laiskust, ma pole pugeja, ja ei krjäunu millegi vajamiseks...Kuid miks ma olen hakanud imetlema tiigreid ? Jaa, nad on intelligentsed ja võivad olla metsikud, nad ei oota kui neile tuuakse, vaid murravad selle ise.. Nad on võimsad ja ilusad ühes.... Kõigil on- ma tahan ka ? Ma ei näind asjadel just mõtet, miks tahta sama, kui kõigil see on .. POle ju vaja, kõigil on, milleks mulle see ..
  Peab tunnistama et paljud arvamused elust toimuvast, paljud arvamused inimestest, paljud olukorrad on kui valgemas valguses, kogemused õpetasid, vanus arendas ja analüüsimine lõi lõpplahenduse!
   Jah aastad annavad meile niipalju juurde, et traksipükstega plika on armastama hakanud kõrgeid kontsasi ja õhulisi kleite, lummatud kividest ja armastab olla selles kõiges enda moodi! Tulnud teistmoodi  unistused,tulnud teadmised- mida tahan, kuidas tahan, millisena tahan ..Armastada täiuslikkust kogu küllusega  ja olla teadmisel et kõige õhulise taga on siiski see puuotsas roniv plika alles!!!Ärge olge kinni selles, mis oli, olge julged unistama, muutuma, enda ellu midagi uut laskma ja võtke vastu mitmekülgsust! Olgem avatud...