.Kas alati peab end põletama (ja põletama vanade armide kohalt??), et peale külma vee kaelasaamist silmad alles avaksid? Külm vesi lõi pildi selgemaks??
Enese piinamine, enese põletamine on kõige karmim valu, mis lihtsalt hävitab sind ja tundub lõpmatu..Ära piina end sellega, mis on tehtud.. Ära piina end sellega, mida pole olnud .Ära piina end teadmatusega,oletustega....Ükski pisar ei tundu aitavat selle põlengu vastu, kuid lase endale külma vett kaela...Valusam oleks, kui lõpuks teiseki põletada saavad ja enda ümber sütitades lõket on veel raskem peatada... Lõpeta enese piinamine enne, kui tekib häving...
Meil kõigil on need piirid..hetked, mil enam ei jaksa edasi minna. Kõigile mõjub see piir erinevalt ja ületavad seda omamoodi... Põhiline on, et seda ületatakse ilma enese hävitamiseta...Tähtis on, et jätkad seda värskena ning jätaksid põletusarmid piiri taha...Oluline on, et sa tõesti jätaksid oma tehtud armid seljataha!! Jätaksid halva ja keskenduksid sellele, mida sa tegelt väärt oled! Ära lase hävitada ega põleta eneseväärikust!!
Fantastiline on, kui sul on nimesed, kes isegi , kui neid põletaksid viskavadki sulle külma vette kaela ega jaluta minema!! Võtavad õigel hetkel sul roosad prillid eest, kui oled sealse maailmaga liiga harjunud!! Astudes ämbrisse ulatavad oma abikäe.. Tekitavad kergustunde ja lasevad hõljuda kui õhupall pilvedeall, kuid tõmbavad õigel hetkel tagasi maapeale ega lase ära kaduda!!
Mul on hea meel, et peale igat kukkumist on mul jõudu püsti tõusta ja tunnen end veel tugevamalt.. Mul on hea meel, et on inimesi, kes püüaksid mu igahtek kinni.. Ma võin olla üks neist inimestest, kes naerab ja sisemiselt põleb aga ma olen ka üks neist inimestest, kel on külma ämbriga sõpru kes kustutavad neid leeke! Enese kriitiku elu ja täielikult analüütiku elu on hävitav, kui ümberringi poleks inimesi....
No comments:
Post a Comment