Inimesed hindavad end üle või alahindavad end totaalselt. Uskuge, kõigil on kõikumisi enda arvamuses. Mõni võib end armastada aga järgminehetk totaalselt vihata aga vähemalt suudavad teised oma armastusega asju taastada. Oma kriitikaga jälle need ennastarmastajad maapeale tuua... Ütle, mida arvad, mõnikord võib sellest rohkem kasu olla kui sa arvata oskad....
Keegi ei tea, mis elu toob või mis teda järgmiseks tabab. Must auk või elu täis värve? Vähemalt inimesed teavad kas nad on rahul või mitte ..Proovivad, et leida rahulolu...
Paljugi, mille üle oleks võimeline rõõmustama ja võiks tunda end õnnelikult, ei saa olla võimalik. Mõni asi takistab seda ja oleks nagu põlev lõke su sees, mis kõrvetab...
Kunagi ei tea, mida toob järgnev päev, kuid teadmine et too eelnev päev rikkus ja kustutas kõik värvid.
Me ei saa aega tagasi pöörata ja kui ma olen olnud eluaeg arvamusel, et kahetseda pole mõtet ja pärast kukkumist tuleb tõusta ja kõik saab korda... Ärgem mõistke kunagi inimesi hukka nende tujude pärast või oleku pärast mis neid järsult on tabanud. Mõnda olukorda ei saagi ette kujutada või oletada, kui pole seda läbi elanud. Mõnda tegu ei saagi unustada ja tuleb vaid leppida ja õppida sellega edasi elama....
No comments:
Post a Comment