Olles realistlikud taipame, et me ei saa üksi hakkama. Inimene vajab enda ümber teisi persoone, lähedust,hoolivust, armastust. Mõnikord ei pruugigi taibata, et tõrjume ise teisi endast kaugemale, kuna just see otsust et üksi olles on kõige kindlam,ning nii ei teki reetmist,valetamist ega muid käki keeramisi. See kõik on osa elust. Reetmiseta ei tunne ära usaldust. Valetamiseta ei tunneks ära ausust.
  Arvamus,et üksi saadakse kõigest üle ja alati oleme meie need kellele tehakse liiga. Miks mõndadel hetkedel kaotame pea ja ei suuda panna end teise olukorda, mõista teise seisukohti. Sa alati soovid, et sind mõistetakse aga miks sa ei püüa seljuhul teisi mõista? Soovid, et sind armastatakse aga miks sa ei armasta teist? Loodad, et just õnn langeb sulle sülle aga ise hoiad käed ristis kõhul... Me põlvkond on liiga egoistlikuses ja iseseisvunud maailmas üles kasvanud. Kõigepealt näeme ennast, enda muresid,valusid ja hädasi, mille järgi kõikpeaks hoidma kätte,hoolitsema ja aitama aga millal näeme teise seisukohti? Millal leiame aja teisel käe hoidmiseks ?

   Sa saad täpselt niipalju kui annad.. Suga juhtub just see, mida väärid .. Siin ilmas naljalt põhjuseta midagi ei juhtu!