Ära ole pohhuist,kui sul pole ükskõik!

   Mõtle! Kas sa suudad võtta inimesi sellena,kes nad on ja panna ennast nende olukorda, enne kui neid välja naerad või halvustama hakkad! Tahad, et sind mõistetakse aga kus jäääb su mõistmine teistesse? Tahad, et kõik oleksid sul olemas aga kas sina oled neil olemas? ..Või oled teistel olemas, et nad oleks kunagi sul olemas? Mõtled niipalju ette aga loomulikusest ei tule midagi välja? Kohusetundest olla sõber, kohusetundest olla suhtes, kohusetundest valetada? Kuhu me jõuame sellega ? Milleks, meile seda kõikke vaja on...

 Kartus saada haiget ja libastuda elus? Kergem mängida ükskõikset ja karmi inimest aga hinges nutta ja tunda valu? Keegi ei tahaks seda aga ometi paljud meist mässivad sinna.. Inimesed ei räägi, inimesed loodavad et neid mõistetakse... Loodad, et kui ütled " Kõik on korras!" et tegelt nad saaks aru ,mis mure sind vaevab.. Mängida tunnetega, et tunda end armastatuna, kuid sinupoolset vastuarmastust pole kuskilt...Mõnikord tasub mõelda, et asi pole alati teistes.. tasuks enda käitumised ära analüüsida ja nii on sul võimalik palju vastuseid leida..

  Kõik tuleb ringiga tagasi- tee seda mida sa tahad et sulle tehekse!